Firmast
 

IGA MINUT TIKSUB SINU ÕIGLUSE KASUKS!

Õigusbüroo on saanud oma nime ladinakeelsest sõnast „iustus”, mis tõlkes tähendab „õiglane”.

Õigluse ideest kantuna ei ole juhuslik ka õigusbüroo kodulehel asetsev kella pilt, mis on õigusabi büroo keskseks sümboliks. Nimelt tegemist on iidse, umbes 500. aastase astronoomilise kellaga, mis asetseb ka tänapäeval Tšehhis Praha linna vana Raekoja seinal.

Miks just see kell?

Praha astronoomilise kella kohta on hulk legende. Ühe legendi järgi konstrueeris kella Meister Hanuš. See meistriteos oli nii väljapaistev, et linnaametnikud kartsid, et ta võib ehitada samasuguseid kellasid ka mujale ja võtta Prahalt kuulsuse. Selle ärahoidmiseks palkasid linnaametnikud mehed, kes tungisid talle kallale ja torkasid ta pimedaks. Legend lõppeb nii, et surev Hanuš jõuab kella rataste juurde ja purustab need. Õnneks on see vaid üks liialdatud rahvajutt. Kuid Hanuš on siiski reaalne isik, kellassepp, kes elas Prahas aastatel 1475-1497 ja kui uskuda legendi, siis linnaametnike tasu kella meisterdamise eest oli kellassepp Hanuš’ele äärmiselt ebaõiglane.

Siit siis vastus, Praha astronoomiline kell ei sümboliseeri mitte ainult aega, mis tiksub juba iidsest ajast vaid temas kandub kuni tänapäevani ka iidne õigluse idee!

 Mida ikkagi tähendab see salapärane sõna „õiglus” ja milline seos on sellel „õigusega”?

Antiikfilosoof Aristoteles ilmestas õigusest arusaamist järgmise metafoori abil: "õigus on kui suur anum, mis tuleb täita õiglase sisuga"! See tähendab seda, et õigus peab olema kantud eelkõige õiguse idee kõige olulisemast osast – õiglusest. Riik seadusandjana peab oskama arvestada väga paljude mõjuritega, et tõepoolest sünniks õigus ning mitte lihtsalt kirjatükk pealkirjaga „seadus“, millest õigust leida on asjatu vaev.1

Kas saab õiglusest juttu olla arhailises õiguses, kus kasutati tõendamisel jumalaotsust ehk ordaale? Süü tõendatus otsustati algelementidel, nimelt tulel ja veel, õigemini neis sisalduva maagilise jõu abil. Tunti näiteks järgmiseid ordaale:

- katlaproov: mingi asja palja käega väljavõtmine keevast veest või õlist, kui proovitav end ära kõrvetas, oli ta süüdi;
- tuleproov: paljajalu hõõguval adrahõlmal kõndimine, kui proovitav end ära põletas, oli ta süüdi;
- rauaproov: kahtlustatava kehale suruti hõõguv raud, kui proovitava kehale jäi must arm, oli ta süüdi (rauaproov keelati Eestis 1428. aastal);
- veeproov: süüdistatav visati vette, kui ta välja ujus või vee alla ei vajunud, siis järelikult ei võtnud vesi kui puhas element süüdlast vastu, õigeks osutunu õngitseti kas mõne aja pärast vastavas kohas veest välja või tõmmati kaldale nööriga, mille otsa ta oli seotud (veeproov keelati Eestis 1530. aastal);
- ristiproov: pooled hoidsid risti ees väljasirutatud käsi, kelle käsi enne ära väsis ja alla vajus, oli süüdi;
- liisuheitmine: oli Soomes kasutusel veel XIX sajandil, kui oli vaja kindlaks teha, kes ohvrit löönud kahest või enamast isikust on põhjustanud surma; Saksa tsiviilkoodeks (§-d 659, 752 – asjade või muu tasu jagamise korral kui jagamine pole mul viisil võimalik) näeb selle ette veel tänapäevalgi.2

Täiuslik õigluse definitsioon puudub tänapäevani, kuid kõigi aegade õigusteadlased ja filosoofid on käsitlenud õigluse olemusega seonduvat ja püüdnud leida õiguse ja õigluse vahelisi seoseid. Valdavalt on jõutud järeldusele, et õiglus ei esita õigusele nõuet igaühele võrdselt, pigem on see nõue igaühele oma. Põhimõtteliselt sisaldab õiguskord kahte liiki õiglust: võrdsustavat (ius commutativa) ja jaotatavat (ius distributiva). Sellisele õigluse jaotumisele juhtis tähelepanu juba Aristoteles. Iustitia cernitur in suum cuique tribuendo – õiglust viiakse ellu siis, kui igaüks saab oma.3

Kaasaegsete õigusteooriate puhul tuleks rõhutada olulise tunnusjoonena ka seda, et kõigis neis on tähtsal kohal ühiskonnas eksisteerivate ebavõrdsuste selgitamine ja õigustamine. John Rawls´i järgi on ebavõrdsused lubatud vaid juhul, kui need parendavad kõige vähem kindlustatud elanikkonnakihtide olukorda. Robert Nozick aga jõuab järeldusele, et tekkivad ebavõrdsused on isikliku vabaduse ja piiramatu omandiõiguse kaitsmisel paratamatu kõrvalnähe. Michael Walzer nimetab mäletatavasti oma mudelit „keeruka võrdsuse“ teooriaks ning selgitab, et kuna hüvede jagamine toimub igas õigluse sfääris just sellele kohase printsiibi järgi, on ebavõrdsused üksnes lokaalsed ega saa mõjutada jaotust teistes sfäärides. Nõnda siis jõuavad kõik autorid ühisele järeldusele ka selles, et teatud ebavõrdsused on ühiskonnas loomulik nähe, oluline on aga nende range põhjendatus.4

Sarnast mõtet käsitleb ka Marika Linnatam oma artiklis, milles ta kirjutab, et tuleb silmas pidada, et eesmärgiks ei ole absoluutne võrdsus, vaid lähenemine optimaalsele tasakaalule peamiselt kahe hüvede jaotamise kontseptsiooni vahel: igaühele tema panuse järgi ning igaühele tema vajaduste järgi.5

Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) kommentaarides on mainitud nii võrdsustavat kui ka jaotatavat õiglust. Nimelt põhiseaduse kommentaaride järgi õiguslik võrdsus soodustab alati faktilist ebavõrdsust, viimase kompenseerimine on võimalik ainult õigusliku ebavõrdsuse abil. Seda nimetatakse võrdsuse paradoksiks. Õiguslik võrdsus tähendab, et kõiki koheldakse võrdselt. PS § 12 lg 1 lause 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed, mis on selle põhimõtte kujukas väljendus. Faktiline võrdsus tähendab võrdsust tegelikkuses. Näiteks on igaühel vastavalt PS §-le 31 võrdne õigus tegelda ettevõtlusega. Faktiliselt on selle õiguse teostamise võimalused aga suuresti erinevad ning sõltuvad isiku materiaalsetest võimalustest. Iga avaliku võimu abinõu, mille eesmärk on faktilise võrdsuse suurendamine, suurendab samas õiguslikku ebavõrdsust. Samas on õigusliku võrdsuse põhimõtte kriitikata järgimine faktilise ebavõrdsuse kasvulavaks.6

Robert Alexy pakub võrdsuse paradoksi lahenduseks õigusliku võrdsuse prima facie prioriteeti. Ainult siis, kui faktilise võrdsuse poolt kõnelevad tungivad põhjused, mis jäävad kahtluseta õigusliku võrdsuse põhjuste suhtes peale, annab PS § 12 lõige 1 esimene lause õiguse faktilise võrdsuse loomiseks.7

Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas. Näiteks toimub see kahjude hüvitamisel. Jaotatava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse. Igaüks saab selle järgi, mis on talle ette nähtud. Näiteks nii kohtleb õigus alaealist soodsamalt kui täiskasvanut, soodsamaid lahendusi leiame nende suhtes, kellel on füüsilisi puudeid jne.8

Õigluse definitsiooni lõppsõnaks iseloomustame iidset õigluse ideed kandva Tšehhi Praha linna vana Raekoja astronoomilise kella ajanäitamist, sest just nimelt selle kella valisid meie juristid õigluse ilmekaks väljendajaks.9

Praha vana raekoja seinal asetsev astronoomiline kell pakub kuni tänapäevani etendust. See imeline mehhanism hakkab tööle igal täistunnil alates kaheksast hommikul kuni kaheksani õhtul. Lisaks mehaanilisele apostlite rongkäigule on liikuvaid figuure ka kella välisküljel. Need kujutavad olukordi või omadusi, mida Praha elanikud kõige rohkem kartsid.

Turistid huvituvad muidugi eelkõige liikuvatest figuuridest, mis on kellale paigaldatud sajandite vältel peale kella valmimist. Ent kella kõige vanem ja leidlikum osa on astronoomiline numbrilaud. Mida võib see meile näidata? Esiteks aega. Välimisel mustal ringil on kuldsed gooti numbrid vastavalt vanale Tšehhi süsteemile, mis jagab ööpäeva 24 tunniks, kusjuures päev algab päikeseloojanguga. See ring pöörleb nii, et kahekümne neljas tund langeb alati kokku päikseloojanguga, hoolimata aastaajast. Välimisest ringist seespool on rooma numbrid, mis jagavad ööpäeva kaheks 12-tunniliseks perioodiks: üleval on keskpäev ja all südaöö. Kuldse käe sõrmed osutavad õigele ajale.

Astronoomilisele numbrilauale kinnitatud suure kuldse ketta liikumine osutab Päikese liikumisele, väiksem ketas näitab kuufaase. Tähistaeva näilist liikumist Maa suhtes näitab väiksem, keskpunktist kõrvalduv ring. Numbrilaua keskel on kujutatud meridiaanide, paralleelide ning poolustega maa, mille keskmeks on PRAHA. Numbrilaual on veel kolm ringi, mis kujutavad ekvaatorit ning põhja- ja lõunapöörijoont. Kell näitab seega aastaringselt Maa, Kuu, Päikese ja tähtede suhtelist asukohta. Astronoomilisest numbrilauast allpool on kalendriketas, kus aasta iga kuu kohta on maalitud maastiku pilt. Kalendriketas näitab kuupäeva, liikudes igal keskööl edasi ühe sammu 365-st, välja arvatud ühel ööl liigaastal.

Heites pilgu kella sisemehhanismile, võib näha jahmatamapanevat suurte ja väikeste rataste rägastikku. Seda keerulist seadeldist hooldab üks mehaanik, kes kontrollib kella põhjalikult iga nädal. JA NII SAAB ÕIGLUSE KELL TIKSUDA IGAVESTI, ET KA SINA SAAKSID OMA AEGA ÕIGESTI KASUTADA!

 

                                                                                                                                                                                                                        

  1. Narits, R. Eesti omariiklus ja õigus. – Juridica, II/2000, lk 72.
  2. Sootak, J. Veritasust kriminaalteraapiani. Juura, Õigusteabe AS. Tallinn, 1998.
  3. Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Õigusteabe AS Juura. Tallinn, 2002, lk 33-34.
  4. Jõgi, P. Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Õigusteabe AS Juura. Tallinn, 1997, lk 220-221.
  5. Linnatam, M. Õigluse idee kui argument Eesti Vabariigi Riigikohtus ja Euroopa Kohtus. – Juridica,I/2002,lk 7.
  6. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Justiitsministeerium. Tallinn, 2002, lk 118.
  7. Alexy, R. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica, eriväljaanne 2001.
  8. Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Õigusteabe AS Juura. Tallinn, 2002, lk 33-35.
  9. Astronoomilise kellast pilt on originaalne, kella kuju ega värve pole muudetud. Kell on fotografeeritud digitaalse peegelkaameraga Olympus E-400 päevasel ajal normaalvalgustusega. 





 

 

 

d